Kuidas möödus KoKu jooks Võsaloomadel...

Peale esialgset registreerimist Võsaloomadena liitus meie võistkonda ka fänn Piibe(vana extreemi hunt). 27.oktoobri hommikul võttis Kalle meid Edu juurest peale ja juba olimegi Kanepis, kus selle aasta võistlus peale hakkas. Soojendseks sai paar kasti autosse viidud. Peale riietumist ruttu bussile,mis meid starti viis. Seal lasti meil veel soojendust teha, enne nii pikka matka polnud mõtteski end veel sellise asjaga koormata. Selle aja sisustasime lõbusalt Kaarlitega jutustades ja teisi võistlejaid häirides. Enne starti juba öeldi lohutuseks et kaardid võivad olla ebatäpsed. Selle mõttega sööstsime metsa. Algul sai veits kiirendatud kaa...aga varsti muutus asi rahulikumaks. Piibe ja Triin tegid kordamööda tempot ja mina lohisesin niisama järel.Esimesed 4 punkti läksid rahulikult. Viiendasse punkti valisime tee variandi ehk suure ringi, mis osutus veaks kui võrrelda teiste aegu. Peale seda tuli omaette tore etapp, kas ümber järve ring või üle jõe. Me suhtusime asja positiivselt, et kuidagi ikka saab üle jõe. Jõe äärde jõudes oli asi selge, ainuke võimalus poollagunenud kopratamm. Mis seal ikka....Triin läks üle juba ära ja Piibe mõtles et võtab mu selga, siis vähemalt ühel jalad kuivad. See kukkus haldedalt läbi, kui Piibe mu raskuse all juba üle poole põlve vees oli ja tasakaal hakkas kaduma loobusin asjast. Astusin siis ka oma armaste valgete kossidega külma vette. Mitte et me seal poleks kaua aega juba passinud, kuid me eksisime ka natuke ära ja jõudsime punkti nata hiljem. Triinil läks kõhtgi tühjaks juba aga meie fännil oli kõik vajalik varustus kaasas. Meil oli juba omaette hämming, et nii kaua aega on läinud, kuid ple veel nagu kuhugi jõudnud. Peale ise joonistatud kaardiskeemi tuli kaua oodatud joogipunkt, kus meid kostitati sooja teega, Sander fotografeetis ja Mihkel lohutas lausega:"Umbes 20 minuti pärast peaks esimene võistkond finiseerima."Sel hetkel oli selge et võidust oleme ilma, kuid pingutasime, et vähemalt Saima võistkonnale ära teha. Pikem etapp ümber põllu ja siis metsa. Varetepalu kaart sai läbitud ilma suuremate äpardusteta. Järgmise kaardi K-punktis ootasid meid paparatsod e. siis Kuljus ja Assor, kes põõsaste vahel luurasid ja tahtsi meis pilti teha. Me ei olnud kitsid ja poseerisime neile. Peale seda punkti saime energiat juurde ja Piibe ja Triin sööstsid kiire spurdiga minema. Siis hakkasid meie hädad pihta, nimelt mu põlve lõi tugev valu nii et enamuse Karaste kaardi me pidime kõnidma. Kaardi lõpus ootas meid teine ise tehtud skeem. Meil oli suur tahtmine minna uurima mis eesti o-pühamu seal on kuid otsustasime selle hiljem järgi küsida(selgus et see Sander Vaheri kodu). Siis tegime plaani, kuidas päästa oma võistkonna au ja otsustati et mina jään maha ja teen väikse lõike ning kõnnin 19 kp-sse ja ootan oma kamraade seal. Kõndides üksi seal jõudsin teele, kus Assor mu peale võttis. Rääkisin talle oma mure ära ja ta viis mu võistluskeskusesse.Seal võttis Sax mu vastu suure naeruga. Mis seal ikka olin nata pettunud oma võimetes, kuid läksin pesema ja oma võistkonda ootama. Neil läks ikka nata aega veel ja kahjuks Saima võistkonnalt saime ikka pähe lõpuks.Kokkuvõttes saime naistest 6. koha ja üldkokkuvõttes 31. koha(ajaga 4.02.01). Võistlus oli väga lahe ja hea vaheldus igapäevasele treeningule.Peale rasket rada ple midagi paremat kui saun, kuhu me ka suundusime peale seda kui meie fänn Piibe oli meid ära visanud õigesse kohta ja teada saanud parimad söögikohad Põlvas.(pildil meie enne starti Kure tagant välja piilumas)