v6saskargajad

Kindlasti ei ole ma ainus, kelle talvehooaeg peale seda nv-d läbi sai. Äärmiselt meeldiv oli üle pika aja võistelda kodumaastikul. Teist aastat järjest sai võistelda märketeates. Endiselt natukene võõras orienteerumisliik uuele põlvkonnale. Enne võistlus pidin veel kõik hoolikalt läbi mõtlema ja nagu trahviringidest selgus ei olnud ma ainuke, kes korraga asja ei haaranud. Erinevalt eelmisest aastast oli asja raskemaks tehtud, kuid selleks hetkeks kui ma rajale sain oli kõik juba äärmiselt lihtne.

Ilmastikuolud olid suurepärased ja ka minu määrimata suusad võtsid hea hoo sisse. Teist vahetust oodates nägin, kuidas poisid 14 klassis SRD viimane vahetus tänu trahviringile jäi ilma võimalusest tõsta oma kohta poodiumil. Salvestasin selle hetke mällu ja lubasin endale, et olen rajal eriti hoolikas. Juba tuligi Linda. Meie võistkonna kohast ei olnud mul aimugi, sest Kolla ajas muudkui nimesi sassi ja kuni finišeerimiseni ei olnud ma päris kindel.

Läksin rajale äärmiselt enesekindlalt, lugesin võimalikult vähe ja täpselt. Pean tunnistama, et natuke imelik oli KP-st lihtsalt mööda sõita ning jätta märkimata, kuid ma ei lasknud ennast sellest kiusatuses häirida. Kõik sujus suurepäraselt, enne eelviimast punkti jõudis mulle aga JOKA võistkonna esindaja järele ja kuna ma ei ole suusasammu eriti sellel talvel harrastanud, siis lasin tal endast mööda sõita, jäädes lootma, et olin raja puhtalt läbinud. Jõudes staadionile kuulsin enda rõõmuks, et konkurent peab ühe trahvi sõitma. Lisasin sammu ja ise auto juurde jõudes pidin enda kurvastuseks tõdema, et ka minul polnud pääsu ja jäin samamoodi ilma võimalusest kindlustada oma võistkonnale hõbemedal. Äärmiselt vihane enda peale suundusin trahviringile. Hiljem analüüsist selgus, et olin lubanud endale lihtsa lugemisvea. Lohutasin end sellega, et me saime siiski medali.

Üleüldse läks meie klubil väga hästi. Kahjuks enamus kullavärvi medalid jäid konkurentidele,hoolimata kodumaastiku eelisest.

Kuigi medalirõõm oli suur, siis pean tunnistama, et meeldejäävam oli nädalavahetuse teine päev, mil esimest korda toimus Mammaste karikavõistlus. Nagu kõik korralikud koprad ei jätnud ka mina oma klubi korraldatud võistlust vahele.

Seekord õnnestus ka suuskadele veidi määret alla saada ja kui see üldse võimalik oli, siis tundus, et ilm oli veel paari kraadi võrra soojemaks läinud. Kuna mind unustati peale võtta ujula juurest, siis peale selle olulise eksimuse kõrvaldamist olin ma juba starti hiljaks jäämas. Panin kiirelt riidesse ja peale mõneminutist soojategemist olin juba rajal. Tegelikult on see kogemus kirjeldamatu. Kiirused olid äärmiselt suured ja igasugune kõrvalkalle orginaalselt suusarajalt oli paras vandumine. Kuna ma naudin raskusi, siis võtsin seda kui isiklikku väljakutset! Pean tunnistama, et mu orienteerumisoskus oli natukene kannatada saanud peale unetud ööd, kuid võitlusvaim oli alles. Teadsin, et naisteklassis olin väljaspool konkurentsi, kuid ma ei lasknud ennast sellest takistada. Finišisse jõudes olin täitsa läbi, tasuks 5. koht. Ma ei ole küll tulemusega rahul, kuid selle eest elamusega küll. See pani minu jaoks suurepärase punkti talvisele hooajale. Loodan, et ka kõik teised jäid võistlusega rahule.

Sellised oli minu kogemused, kuid võite toredamaid seiku ka enda elamustest kommentaaridesse kajastada;)