Üleskutse ja natuke ka viimasest laagrist

Ülikoolis selle õppimisega tegeleda on maru raske ning tekkis suur kiusatus tegeleda millegi meelivaga ehk siis lugeda, millega tegeleb ülejäänud o-maailm. Blogisi sirvides avastasin, et endiselt on olemas viiteid ka meie blogisse ning oleks äärmiselt häbiväärne peale KoKu-s ilmunud üleskutset elustada o- blogisi jätta meie oma niisama hanguma. Niiet alustan elustamist ja loodan, et keegi veel viitsib/tahab lugeda kirjutada või kommenteerida.
Viimasest postitusest on möödas peaaegu terve aasta ja kõike üles kirjutada oleks natuke mõtetu. Alustan siis jõulude ajal toimunud Sihva laagrist, mis nii mõneski mõttes oli märkimisväärne...ja omamoodi salajane.
Nagu alati toimuvad meie jõululaagrid Sihval, seekord oli ühislaager koos OK Võruga. Erinevalt eelmisest aastast lumepuudust ei olnud ja suusatamiseks olid olud suurepärased. Kohe esimeses trennis mindi radu proovima, kuigi esimene päev jättis neist natukene kehva mulje. Tuisk pani proovile riietuse ja trennimeeleolu. Peale kahte tuisust trenni toimis esmakordselt saalitrenn Kobras vs Võru. Kogemustega mängija seisukohalt võin mainida, et olukord oli natuke ülerahvastatud ja seetõttu langes natuke meeleolu, kuid muidugi ei peatanud see kõige säravamaid kujusi. Varsti tuli välja, et OK Võru eelistab maahoki asemel mängida korvpalli, millest ka meie ülekaal. Salakavalalt sai väikse pausi abil ülerahvastatusest jagu ning saalitrenn kujunes oma hoogsas natukene isegi vihases rütmis pea et pooleteistetunniseks. Teine päev kujunes äärmiselt sihvalikuks. Peale kahte treeningut ja mõnusat söömaaega oli aeg järjekordseks saalitrenniks, mis seekord möödus rõdul kommenteerivate hõigete saatel, millele ma vihase pilgu abil lõpu tegin. Kolmas päev oli nii mõneski mõttes eriline. Karlil oli sünnipäev. Nüüd on üks täisealine kobras juures, kes kindlalt omal ajal leiab rakendust bussijuhi rollis. Igaljuhul kui Triin ja mina hommikul unise peaga sööklase jõudsime tuli meile ainult üks käsk: "Noh tüdrukud laulge!" Ma kohe nagu ei haaranudki olukorda ja kujutasin ette, kuidas üksi viisi proovin hoida. Viimase mõtte peale läksid sõnad ka meelest. Tuli välja, et väikse utsitamise abil võib meist koos OK Võruga veel asja saada ka laulukoorina. Õnnesoovid edasi antud leidis igaüks tee trenni. Õhtune trenn möödus Pühajärves sulistades, nagu alati oli väikseid probleeme meie mahutamisega. Pluss punkti võin anda sealsele saunale, mis lihased mõnusalt lõdvaks tegi, kuid mullivann vajaks küll väljavahetamist. Neid, kes õhusesse saalitrenni jõudsid polnud palju. Enamus olid OK Võru korviässad, mille tõttu tuli naiselik veenmine kasutusele võtta, et saaks maahokit kaa mängida. Proffe mängijaid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, enamuse ajast olin ma kõveras kui "kännuämbliku" stiilis prooviti väravaid saada. Kuid plusspunkt üritamise eest. Hilisemas kossumängus tuli siiski ilmsiks ka põhjus, miks ma tavaliselt minema hiilin kui keegi sõna korvpall ütleb. Kolla suutis suht suure segaduse juba mängueelselt tekitada ja ka võrukad olid omamoodi hädas, enne kui mäng päriselt käima läks.
Vanusevahe andis tunda ja õhtusisustust välja mõelda ei olnudki nii kerge peale seda kui avastasime, et meie vanad mängud on noorema generatsiooni poolt hõivatud. Sisustasime õhtu oma versiooniga Kirgede tormist, kahjuks lähemalt ma sellel teemal peatuda ei saa. Viimane päev e. matk kujunes tavapärastel radadel Kekkosel. Lubasin Kollale kohe 2 ringi teha ja jätsin ta Harimäele n.ö joogipunkti ootama. Peale esimest ringi selgus, et tempo teist ringi ajaliselt lihtsalt ei võimalda. Muidugi ei tulnud mulle Kolla meeldegi, õnneks ta taipas isegi mu unist nägu nähes, et kaua pole mõtet oodata.
See laager oli isenägu, hoolimata sellest, et see toimus Sihval. Ootan juba põnevusega järgmist laagrit, mis peaks toimuma Harglas.